Kui küsida, mis on Eesti kõige suurem loodusvara, mõtleb enamik inimesi metsale. Tegelikult võiks sama hästi vastata ka Läänemeri.

See meri mõjutab meie ilma, majandust, loodust, kalandust, turismi ja isegi seda, milline näeb välja Eesti põhjarannik. Iga kord, kui seisad Pirital, Paldiskis, Käsmus või Narva-Jõesuus ja vaatad silmapiirile, vaatad sa tegelikult ühte maailma kõige erilisemat merd.

Ja selle kõige põnevam osa meie jaoks on Soome laht.

Hommik Tallinnas algab sageli vaikselt – kuni silmapiirile ilmub kruiisilaev.

Suur ja aeglane, libiseb see läbi Soome lahe, kuni peatub Vanasadamas. Mõne minutiga muutub linn: tuhanded inimesed astuvad kaldale, kaardid käes, pilgud suunatud vanalinna tornidele, mis paistavad juba sadamast.

See on hetk, kus Tallinn peab end tõestama. Ja tal on selleks vaid üks päev.

Igal talvel, kui vanalinna munakivisillutisele langeb kerge lumi ja tuled süttivad keskaegsete majade vahel, muutub Tallinna jõuluturg tõeliseks talvemuinasjutuks. Jõuluturg toimub Raekoja platsil ning on korduvalt valitud Euroopa kõige kaunimate ja hubasemate jõuluturgude hulka.

Kui rännata Tallinnas kohaliku giidiga, ei jää ajalugu ainult kividesse ja müüridesse. Mõnikord peitub see hoopis maitsetes. Kalevi šokolaad on üks neist lugudest, kus linna ajalugu, käsitöötraditsioonid ja rahvuslik identiteet saavad kokku ühes tahvlis.

Tallinna giidina olen harjunud sellega, et paljud kohad räägivad oma lugu alles siis, kui võtta hetk ja vaadata lähemalt. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal on asjakohane näide. Kaugelt paistab must sein justkui täpiline – nagu tähed öötaevas või vihmapiisad metallil. Aga kui astuda paar sammu lähemale, siis selgub tõde: need pole täpid, vaid mesilased.